AJALUGU
1956. aastal täitus paljude Võru lastevanemate soov – sellesse Lõuna-Eesti linna asutati lastemuusikakool. Kooli etteotsa asus tolleaegse Võru III 7-klassilise kooli muusikaõpetaja Hendrik Juurikas.
Vastavatud kool hakkas tööle Võru rajooni kultuurimaja „Kannel” hoones, kus suures ruumikitsikuses toimus õppetöö 1956. aasta 1. septembrist 1957. aasta jaanuari lõpuni, mil üürilepingu alusel anti koolile kasutada linna täitevkomitee endised ruumid Lenini tn 17 (praegu Jüri tn). Esialgu pidi piisama neljast klassiruumist, kantseleist ja kolmest abiruumist.
Õpetajatena asusid tööle Leonida Gern-Järn (klaver), Kalju Sarnit (akordion ja bajaan), Valev Härm (muusikaline kirjaoskus), Aksel Koppel (viiul), Jelena Kubarovskaja (klaver vene õppekeelega lastele) ja Aleksander Krull (muusikaline kirjaoskus vene õppekeelega lastele).
Esimene õpilaste vastuvõtt toimus 1.-2. septembril 1956. aastal. Avaldusi kooli astumiseks laekus 92, vastu võeti 50 õpilast. Viiekümnest esimesest vastuvõetust lõpetasid kooli 19. Kaks õpilast, Andri Dubkovski ja Vello Lauring, siirdusid kooli lõpetamata edasi õppima. Üks esimestest sissesaanutest, Kalle Kauksi, lõpetas kooli kahel erialal. Lõputunnistus nr 1 anti 1957. aastal Oivo Reinule.
Esimesel õppeaastal soetas kool kultuuriministeeriumi poolt eraldatud summade eest kaks kabinet-tiibklaverit „Estonia”, ühe pianiino, kaks akordioni „Lignatone” ning pedagoogilist repertuaari. Lapsevanemad kinkisid uutesse ruumidesse ülekolimisel kooli akende tarbeks kaunid gobeläänist külgkardinad. Uutesse ruumidesse muretseti ka mööblit: kuus solfedžolauda, kaks kantseleikappi, üks kirjutuslaud ja 30 tooli.
Alates teisest õppeaastast täienes pedagoogide nimekiri hoogsalt. Kultuuriministeeriumi suunamiskirjade alusel saadi täiendust peamiselt Tartu Muusikakoolist. Klaveriõpetajatena asusid tööle Volita Paklar, Eeva Lokk (Tammemägi) ja Ülle-Liis Arusaar (Sööt). Mõne aasta pärast sai Volita Paklarist klaveriosakonna juhataja, kes kindlakäeliselt juhendas noori kolleege ja suunas metoodilist tööd. Klaveriosakonnast kujunes kooli suurima õpilaste arvuga osakond.
1957. aastal tuli muusikakooli tööle Siberist naasnud suurte kogemuste ja pika pedagoogilise staažiga viiuli- ja puhkpilliõpetaja Samuel Onno, kes oli ühtviisi järjekindel nii pilliõpetuses kui õpilaste isiksuse kujundamises. Korrektsust nõudis see õpetaja nii õppimises, käitumises kui ka välimuses: pesemata käte, kammimata pea või üle püksivärvli rippuva pluusiga tundi ei lubatud.
Pikki aastaid töötas solfedžoõpetajana väga paljudele õpilastele eredalt meelde jäänud Silvia Aruste, kelle õpetus andis tugeva muusikateoreetilise põhja kõigile klassi läbinutele.
1961. aastal võeti õpetajatena tööle esimesed oma kooli vilistlased Merike Juurikas (Kapp) ja Sale Mägi (Vare). Rõõm asjalikest noortest õpetajatest oli suur, aga kui peale nende kahe veel mitmed õpetajad (Eeva Lokk (Tammemägi), 1959. aastal tööle asunud Lembit Tammemägi ja Heino Pehk) kaugõppes edasi õppima hakkasid, tekkis probleem: kuidas asendada tunde sel ajal, kui õpetajad ise õpivad. Õpetajate koormused olid tollal rängad – rekordiks 51,5 nädalatundi, 40 tundi nädalas oli päris tavaline. Tavaline oli ka see, et ruumipuuduse tõttu toimusid osad tunnid õpetajate kodudes, kuigi õppetöö koolimajas kestis igal tööpäeval kell 13.00 – 22.00.
Kuuekümnendatel aastatel täienesid õpetajate read järjepidevalt. Tööle asusid viiuliõpetaja Liidia Sinipalu, trompetiõpetaja Tõnu Vaask, klaveriõpetajad Undina Matteus, Anne Vee (Vois), Valentina Matjunina (Šandruk), akordioniõpetaja Siiri Kirbits (Kahar), oboeõpetaja Villu Müür, solfedžoõpetaja Valli Leim, klarnetiõpetaja Madis Vaikla, flöödiõpetaja Heino Vildo.
Esimesed kümme tööaastat olid kooli jaoks suuresti eneseotsimise ja traditsioonide kujundamise aeg. Sellest perioodist on pärit hea tava kutsuda kooli esinema professionaalseid interpreete. Esimesed ja edaspidigi sagedased külalised Võru Muusikakoolis olid tšellist A. Karjus, pianistid M. Sarv, L. Mets, E. Kelder, viiuldaja I. Rannap, riikliku filharmoonia keelpillikvartett, H. Tauk, R. Kriit, K. Leichter, E. Laidre. Tolleaegne suur kodumaa ei pidanud paljuks saata väikelinna isegi Moskva muusikuid. 1960. aastal esines Võru muusikakooli õpilastele viiuldaja I. Frolov. Muusikalugu aitas mõistetavamaks teha A. Allikvee, kelle etteasted olid alati väga oodatud. Õpilaste silmaringi avardamiseks organiseeriti ka kohtumisi kunstnikega ning kunstinäituste külastusi. Mälestuseks kohtumisest kunstnik E. Hallopiga kaunistavad tänini meie kooli seinu mõnusad Võrumaa vaated.
Juba algusaastatel kujunesid traditsiooniks õpilaste ülesastumised linnarahvale. Toimusid avalikud aruandekontserdid, esinemised valimisjaoskondades, tehti väljasõite naabrite juurde. Igal aastal oli selliseid sündmusi vähemalt 3-5.
Muusikakool on alati kaasa rääkinud ka linnarahva muusikalises harimises: peaaegu kõikide linna isetegevuslike muusikakollektiivide juhtidena on töötanud ja töötavad ka praegu just muusikakooli õpetajad.
Oodatud sündmusteks on kujunenud iga-aastased ooperi-, kontserdi- või balletikülastused Tallinnas või Tartus. Mõnel aastal said meie kooli esimesed õpilased vaadata koguni kolme etendust: näiteks õppeaastal 1960/61 olid need C. W. Glucki “Orfeus ja Eurydike”, E. Tambergi “Ballett-sümfoonia” ja A. Dargomõžski “Näkineid”. 1962. aastal olid ka Võru kooli lapsed E. Tubina balleti “Kratt” publiku hulgas, 1963. aastal kuulati-vaadati R. Pätsi lasteooperit “Kaval-Ants ja vanapagan”.
Aastaid oli traditsiooniks, et kooli lõpetajad viisid Tartus Raadi kalmistul lilli muusikute haudadele.
Lisaks lavateoste vaatamisele-kuulamisele on viimasel kümnel aastal saanud traditsiooniks käia ka teatri- ja muusikamuuseumis ning rahvusraamatukogus.
Juba muusikakooli algusaastail pandi alus ka õpilasorkestritele. 1959. aasta aprillis loodi H. Juurikase ja S. Onno eestvedamisel kooli sümfoniettorkester kolmeteistkümne õpilase ja kümne lapsevanema osavõtul. Esimene esinemine toimus juba 24. mail koolipeol. 1964. aastal võeti kooli orkestri liikmed kultuurimaja “Kannel” sümfoniettorkestri liikmeteks.
1963. aastal alustas Samuel Onno tööd kooli viiuldajate ansambliga. 1964. aastal, kui loodi vabariiklik koolinoorte viiuldajate ansambel, võtsid selle tööst osa ka Võru Muusikakooli õpilased. Sellest ajast on Võru viiuldajad osalenud ka vabariiklikes viiuldajate laagrites. Kuigi vahepealsetel aastatel keelpilliansambli töö soikus, on see viimaste aastate jooksul taas hoogsaks ja elavaks muutunud. Selle koosluse praegune dirigent Jaan Randvere on võtnud oma südameasjaks Võrus sümfoniettorkestri traditsiooni taastamise.
Kuuekümnendate aastate esimesel poolel alustas tööd ka akordionistide ansambel õpetaja Raili Sule eestvõtmisel, edaspidi on selle kollektiivi tööd juhtinud Siiri Kahar, Heino Pehk, Heli Raitar ja Eero Paltsepp. Oma värvika esinemisega on akordioniorkester ilmestanud paljusid kontserte ja muid ettevõtmisi. Akordioniõpetajate ja -õpilaste innukus on aidanud ellu kutsuda Võru Akordionimuusika Päevad, mida korraldatakse iga kahe aasta tagant.
Pikka aega on meie kooli puhkpilliõpilased osa võtnud ka kultuurimaja “Kannel” puhkpilliorkestri tööst. Kui 1973. aastani olid noored orkestris nn lisajõuduks, siis alates järgmisest hooajast võeti kõik õpilased põhikoosseisu liikmeteks. Seda traditsiooni ei ole puhkpilliorkester hüljanud tänini. Nii on hoitud austust puhkpillimängu vastu ja tänu sellele on aastate jooksul olnud mitmeidki, kes puhkpillimängu endale elukutseks valinud.
Läbi aegade on toredaid ansamblikoosseise olnud mitmeid: flöödiansambel Heino Vildo juhendamisel, mis alustas tegevust 1991. aastal, on vaatamata pidevale koosseisu ja juhendaja vahetumisele jätkuvalt heas vormis. Brassansambli värvikas muusika, mida on aidanud pillidest välja võluda Helmut Kostabi, on rõõmustanud kõrvu läbi paljude aastate. Nüüdseks on kõigil puhkpilliõpilastel juba 11 aastat olnud hea võimalus enne kooliaasta algust Võru Vaskpillipäevadel pill soojaks mängida.
Alati on väga tähtis olnud õpetamise kõrge kvaliteet, selle nimel on pidevalt palju tehtud: algusaastatel käidi külastamas üksteise tunde ning tehti tööd ministeeriumi kontrollide ees. Tavaliselt oli hinnang õpetajate pingutustele hea. Et mängutehnika arendamise kõrval ei ununeks ideeline kasvatustöö, suunati kõrgemalt poolt kõrgharidusega õpetajaid pidama loenguid nii esteetikast kui eetikast. Algusaastatel jälgiti rangelt õpilaste tegelemist koduste ülesannetega. Kehvemalt edasi jõudvatele kehtestati kodutööde tegemiseks kellaajad, millest kinnipidamist erialaõpetajad kodudes kontrollimas pidid käima. Ühel õppenõukogu koosolekul on vastu võetud isegi otsus, et kahtesid tuleks rohkem panna, tõstmaks viite kaalu. Neid õpilasi, kes kippusid palju puuduma, kutsuti koos vanematega aru andma õppenõukogu ette.
Juba viiekümnendate aastate lõpus rõhus muusikakooli mure, mis on püsinud meie päevini: muusikakoolis õppivatel lastel on tavakoolis suur ühiskondlike ülesannete täitmise koormus. Muusikakool püüdis selle probleemi lahendamiseks omalt poolt üht-teist ette võtta: määrati õpetaja, kes pidi üldhariduskoolidega läbirääkimisi pidama, erialaõpetajatel oli kohustus jälgida oma õpilaste tegemisi. Kahjuks ei ole see töö kuigivõrd tulemusrikas olnud –tavakoolid ei ole õpilastele esitatavate õppetööväliste ülesannete hulka vähendanud ja nii nõutakse muusikakoolis käivatelt lastelt tihtipeale enamgi kui teistelt.
Rangelt jälgiti ka seda, et muusikakooli ei sattuks ebapuhtalt intoneerivaid lapsi. Seda oli aga raske teostada, kuna nõukogude-aegsed ettekirjutused nägid ette õpilaste vastuvõtu väga rangelt normeeritud raamides: muusikakooli pidi õppima pääsema eelnevalt kindlaks määratud arv erinevate sotsiaalsete gruppide esindajaid. Nii võis näiteks intelligentide peredest pärit õpilasi olla 40%, jälgima pidi, et vajalikul määral saaks vastu võetud ka tööliste, kolhoosnike, pensionäride ja sõjaväelaste lapsi.
Pidevalt on kooli kummitanud ruumipuudus. Alustati kultuurimajas, siis saadi oma maja nelja klassiruumiga, 1964. a septembris oli tänu ümberehitustele muusikaõppijate käsutuses juba 8 klassiruumi, 1969. aastal lisandus veel üks klass.
Suurem ümberehitus sai teoks kaheksakümnendail aastail, mil meie hea armas vana koolimaja reorganiseeriti koridorsüsteemil põhinevaks õppeasutuseks ja kool sai enda käsutusse ka maja teise korruse. Kõigi ümberehituste juures oli tegev kogu kooli töötajaskond, kuna tollal oli heaks kombeks ühiskondlikus korras elu edenemisele kaasa aidata. Vahemärkusena võib lisada, et ka linna kultuurimaja ehitusel töötasid muusikakooli õpetajad sadu tunde, ja samuti ka kolhoosi-sovhoosipõldudel. See aktsioon tihtipeale lausa segas õppetööd, kuna koristustöödel pidid sügiseti osalema ka kõik õpilased.
Alates 1990. aasta novembrikuust on Võru Muusikakooli pere töötanud oma praeguses majas Vabaduse tn 5. Jätkuvalt on au sees kooli algusaegadest pärinevad traditsioonid ning nõudmised õppetöö kvaliteedi osas.